
Seda raamatut oli väga lihtne lugeda.. õnneks. Ma ei teagi kohe, millest alustada...
Nojah, neid heliribasid ma kahjuks ei kuulanudki, sest lugesin raamatut teel kooli, koolis olles ja sealt tagasi tulles. Mina olengi üks neist, kes nii Minu-sarja kui ka teisi raamatuid alati bussis või trollis sõites loeb.
See sinisesse riietunult staaride mängimine tõmbas esialgu vaid suu muigele, kuid mõne hetke pärast juba täitsa naersin.. Mul piisavalt elav kujutlusvõime selleks, et ette kujutada, kuidas see välja võiks näha :).
Põnev oli teada saada, et Eesti filmi päevad tekitasid kohalikes uudishimu ning loodan südamest, et meie pisikene Eesti on nüüd teiselpool maakera kasvõi veidi rohkem tuntud.. ei peagi ju kõike teadma(sest ega minagi Kolumbia kohta väga palju ei teadnud.. ) aga hea, kui mõni sedagi teab, kuhukanti selline väike riik jääda võiks.
Ilukirurgia populaarsus noorte seas jääb mulle arusaamatuks.. Olen ka noor aga ennast plastiknukuks ikka muuta ei taha.
Veel ajas mind naerma see osa, kus on juttu kummalistest nimedest. Onedollar ja Geimover on ikka päris absurdsed nimed :D. Pani kohe fantaasia tööle, mida kõike saaks veel lastele nimeks panna.. Päris palju ’’häid’’ ideid tuli :). Neid ideid küll kellelgi kasutada ei soovitaks, sest üks on jubedam kui teine..
Raamatu lõpp - haigla jne - tegi veidi kurvaks.. Kuid samas on sellised kogemused head, sest läbi nende saad teada, kes tõepoolest on sõbrad ja jäävad su kõrvale ja kes mitte.
Kindlasti on raamatus põnevaid kohti veel ja veel, aga rohkem ma neist parem ei kirjutaks – rikun veel äkki kellelgi lugemis- ja avastamisrõõmu ära :).
Jaanuari alguses läheb uuesti lugemisele Minu Argentina.
No comments:
Post a Comment