Ave Ungro ''Minu Kolumbia''

Mul on mitu kuud riiulil seisnud ’’Minu Kolumbia’’. Oodanud oma järge, oodanud seda, mil ma lõpuks talle aega leiaks. Nende kuude jooksul ei olnud see raamat mulle meeldegi tulnud, sest järjekorras ootab väga palju raamatuid. Nüüd aga tekkis põhjus Lõuna-Ameerika kohta huvi tunda. Niisiis haarasin ühel hommikul riiulist raamatu ja suundusin kodust välja. 2 päeva jooksul muude tegemiste kõrvalt sain selle kuidagi läbi loetud, otseselt mingit aega selle jaoks ei võtnudki.
Seda raamatut oli väga lihtne lugeda.. õnneks. Ma ei teagi kohe, millest alustada...
Nojah, neid heliribasid ma kahjuks ei kuulanudki, sest lugesin raamatut teel kooli, koolis olles ja sealt tagasi tulles. Mina olengi üks neist, kes nii Minu-sarja kui ka teisi raamatuid alati bussis või trollis sõites loeb.
See sinisesse riietunult staaride mängimine tõmbas esialgu vaid suu muigele, kuid mõne hetke pärast juba täitsa naersin.. Mul piisavalt elav kujutlusvõime selleks, et ette kujutada, kuidas see välja võiks näha :).
Põnev oli teada saada, et Eesti filmi päevad tekitasid kohalikes uudishimu ning loodan südamest, et meie pisikene Eesti on nüüd teiselpool maakera kasvõi veidi rohkem tuntud.. ei peagi ju kõike teadma(sest ega minagi Kolumbia kohta väga palju ei teadnud.. ) aga hea, kui mõni sedagi teab, kuhukanti selline väike riik jääda võiks.
Ilukirurgia populaarsus noorte seas jääb mulle arusaamatuks.. Olen ka noor aga ennast plastiknukuks ikka muuta ei taha.
Veel ajas mind naerma see osa, kus on juttu kummalistest nimedest. Onedollar ja Geimover on ikka päris absurdsed nimed :D. Pani kohe fantaasia tööle, mida kõike saaks veel lastele nimeks panna.. Päris palju ’’häid’’ ideid tuli :). Neid ideid küll kellelgi kasutada ei soovitaks, sest üks on jubedam kui teine..
Raamatu lõpp - haigla jne - tegi veidi kurvaks.. Kuid samas on sellised kogemused head, sest läbi nende saad teada, kes tõepoolest on sõbrad ja jäävad su kõrvale ja kes mitte.
Kindlasti on raamatus põnevaid kohti veel ja veel, aga rohkem ma neist parem ei kirjutaks – rikun veel äkki kellelgi lugemis- ja avastamisrõõmu ära :).


Jaanuari alguses läheb uuesti lugemisele Minu Argentina.

Liis Kängsepp ’’Minu Argentina’’

Minu Argentina ostsin omale juba ammu, kuid suutsin lugeda vaid kolmandiku. Ju ei olnud mul siis aeg selle lugemiseks veel õige. Kuid nüüd alustasin uuesti ja lugesin selle lõpuks läbi. Hästi huvitav oli :).

Hea tunne lugeda, mis toimub praktiliselt teisel pool maakera. Kuigi teadsin ka enne, et sealsetes maades on levinud põsemusitamine, arvan, et ka mind ehmataks see alguses ära.

Palju... imelikke asju leidus. Näiteks see hullumeelne kilekotimajandus – iga asi poes eraldi kilekoti sisse. Ka prügi maha viskamine ei tundu just eriti mõistliku teona. Igasugust maitseainete puudumist ei suuda ma üldse mõista – ainult soolaga toidud ei ole ju kuigi maitsvad, ma tahaks kindlasti erinevaid maitsetaimi sisse toppida. Koerajalutajaid on naljakas ette kujutada, kuid siiski võiks igaüks oma (jalutatava) peni väljaheite ise ära koristada – miinivälja keskel ei ole meeldiv kõndida(ma olen Eestiski nende peale kuri, kes ära ei korja. Ei, ärge saage valesti aru, ma ei ole koeravihkaja, mul on koer, aga mul on ALATI igaksjuhuks mitu kotti taskus kaasas, et vajadusel ära korjata). Siis veel need imelikud surnuaiad... no üldse ei suuda selliseid kohti endale ette kujutada. Eriti tekitasid hämmingut need viinakokteilid roolis – ma ei saa aru kas nad end surnuks ei sõida või suuri liikluskaoseid/õnnetusi ei tekita niimoodi?? Üllatasid ka vabatahtlike etteteatamata jalgalaskmised – kui ebaviisakas!

See, et bussid ööpäev läbi sõidavad, on igati positiivne ja võiks Eestiski nii toimida. Seda raamatut lugedes sain aru, et täiesti teises keskkonnas inimene kohaneb, muutub ja õpib hindama seda, mis on olemas.

Ahjaa... Selle kaanepilt meeldib mulle :)

Kristiina Praakli ''Minu Itaalia''

Tegelikult lugesin esimest korda seda raamatut juba 2009. aastal. Nüüd siis otsustasin oma mälu värskendada ja uuesti lugeda.

Raamatut lugedes tekkis palju mõtteid...

Kindlasti üllatas mind Questura's suhtumine inimestesse - kui ei ole Euroopa Liidust või USA'st, siis järelikult pole inimlikku kohtlemist väärt.

Nalja pakkus paanika, mis inimestel kergest lumesajust tekkis :).

Siis loomulikult toiduteema... et turul ei saa asju oma käega valida näiteks. Seoses sellega, et kama itaallastele ei meeldi, tekkis teine mõte - kuidas oleks nende suhtumine kamavahtu? Selgusetuks jäi see, miks Kalevi shokolaadid ei sobi neile.

See, kui raske on (palgalist) tööd saada, on veidi raskesti mõistetav, kuid võiks olla heaks eeskujuks eestlastele - mujal võib ka hullem olla.

Positiivseid asju oli ka. Näiteks itaallaste armastus kultuuri vastu. Teine, mis mind mõtlema pani, oli viisakas käitumine ühistranspordis - meil võiks ka nii olla. Ma ise väga-väga püüan olla viisakas, palun möödapääsu jne, kuigi jah, harjumusest, et koha peal niheledes ja oma asju kohendades pääseb mööda, on raske loobuda.

Igatahes olid lugemiselamused positiivsed:)

Hakkan siis ka jälle kirjutama, mõned vanad postitused kustutasin ära :)