Souad ''Elusalt põletatud''

See oli mitu nädalat tagasi, kui Helen soovitas mulle Souad'i ''Elusalt põletatud'' - pidi olema väga hea raamat. Vaatasin internetist, mis poodides see olemas on, ka käisin otsimas. Iseseisvalt ma seda üles ei leidnud ja seetõttu lükkasin ostu edasi. Mulle tundus lihtsalt imelik minna küsima, et ''Tere, sooviksin saada ''Elusalt põletatud''.'' Lõpuks ma siiski läksin ja küsisin. Ja olen väga rahul, et seda tegin.

Tegu on tõsilooga, mis räägib noorest araabia naisest Souadist, sellest kuidas ta armub, liialt usaldav on ning nooruse lollusest rasedaks jääb, kui veel abielus pole ning sellest, kuidas ta perekond ta seetõttu surma mõistab ning ta õemees valitakse selleks, kes ta elusalt põlema paneb. Souad on üks vähestest, kes on nn aumõrvas ellujäänu. Raamat kirjeldab ka sealse küla naiste elu. Väidetavalt on tütred väärtusetumad kui loomad. Tütred pole peredesse oodatud - piisab, kui neid on 2-3. Kirjeldatud on ka, kuidas pereema oma vastsündinud tütreid lämmatab.. tekitas õudust. Neile ei võimaldata haridust, nad peavad kogu aeg maha vaatama, olema kaetud. Kui on väikseimgi põhjus, miks keegi külast tütarlapse kohta charmuta(tõlkes hoor) ütleb, määrab perekond tüdruku surema, et perekonna au päästa. Praegu on Souad elus, ta elab Euroopas, on abielus ja tal on 3 last - poeg ja 2 tütart - ta peab elama küll teise nime all, et ta perekond(kes teda surnuks peab) teda üles ei leiaks. Põletushaavade tõttu ei saa ta kunagi lühikesi varrukaid kanda ja pluusikaelus peab ka kõrge olema.
Igatahes oli raamat väärt lugemine, mida soovitan teistelegi - avardab maailmapilti ja paneb rohkem hindama seda, mis olemas on. Minuni jõudsid emotsioonid kohale küll siis, kui olin raamatu juba läbi saanud ja järgmist alustanud - suvalise koha peal tulid järsku pisarad.

Liis Kängsepp ’’Minu Argentina’’

Minu Argentina ostsin omale juba ammu, kuid suutsin lugeda vaid kolmandiku. Ju ei olnud mul siis aeg selle lugemiseks veel õige. Kuid nüüd alustasin uuesti ja lugesin selle lõpuks läbi. Hästi huvitav oli :).

Hea tunne lugeda, mis toimub praktiliselt teisel pool maakera. Kuigi teadsin ka enne, et sealsetes maades on levinud põsemusitamine, arvan, et ka mind ehmataks see alguses ära.

Palju... imelikke asju leidus. Näiteks see hullumeelne kilekotimajandus – iga asi poes eraldi kilekoti sisse. Ka prügi maha viskamine ei tundu just eriti mõistliku teona. Igasugust maitseainete puudumist ei suuda ma üldse mõista – ainult soolaga toidud ei ole ju kuigi maitsvad, ma tahaks kindlasti erinevaid maitsetaimi sisse toppida. Koerajalutajaid on naljakas ette kujutada, kuid siiski võiks igaüks oma (jalutatava) peni väljaheite ise ära koristada – miinivälja keskel ei ole meeldiv kõndida(ma olen Eestiski nende peale kuri, kes ära ei korja. Ei, ärge saage valesti aru, ma ei ole koeravihkaja, mul on koer, aga mul on ALATI igaksjuhuks mitu kotti taskus kaasas, et vajadusel ära korjata). Siis veel need imelikud surnuaiad... no üldse ei suuda selliseid kohti endale ette kujutada. Eriti tekitasid hämmingut need viinakokteilid roolis – ma ei saa aru kas nad end surnuks ei sõida või suuri liikluskaoseid/õnnetusi ei tekita niimoodi?? Üllatasid ka vabatahtlike etteteatamata jalgalaskmised – kui ebaviisakas!

See, et bussid ööpäev läbi sõidavad, on igati positiivne ja võiks Eestiski nii toimida. Seda raamatut lugedes sain aru, et täiesti teises keskkonnas inimene kohaneb, muutub ja õpib hindama seda, mis on olemas.

Ahjaa... Selle kaanepilt meeldib mulle :)

Kristiina Praakli ''Minu Itaalia''

Tegelikult lugesin esimest korda seda raamatut juba 2009. aastal. Nüüd siis otsustasin oma mälu värskendada ja uuesti lugeda.

Raamatut lugedes tekkis palju mõtteid...

Kindlasti üllatas mind Questura's suhtumine inimestesse - kui ei ole Euroopa Liidust või USA'st, siis järelikult pole inimlikku kohtlemist väärt.

Nalja pakkus paanika, mis inimestel kergest lumesajust tekkis :).

Siis loomulikult toiduteema... et turul ei saa asju oma käega valida näiteks. Seoses sellega, et kama itaallastele ei meeldi, tekkis teine mõte - kuidas oleks nende suhtumine kamavahtu? Selgusetuks jäi see, miks Kalevi shokolaadid ei sobi neile.

See, kui raske on (palgalist) tööd saada, on veidi raskesti mõistetav, kuid võiks olla heaks eeskujuks eestlastele - mujal võib ka hullem olla.

Positiivseid asju oli ka. Näiteks itaallaste armastus kultuuri vastu. Teine, mis mind mõtlema pani, oli viisakas käitumine ühistranspordis - meil võiks ka nii olla. Ma ise väga-väga püüan olla viisakas, palun möödapääsu jne, kuigi jah, harjumusest, et koha peal niheledes ja oma asju kohendades pääseb mööda, on raske loobuda.

Igatahes olid lugemiselamused positiivsed:)