Minu Argentina ostsin omale juba ammu, kuid suutsin lugeda vaid kolmandiku. Ju ei olnud mul siis aeg selle lugemiseks veel õige. Kuid nüüd alustasin uuesti ja lugesin selle lõpuks läbi. Hästi huvitav oli :).
Hea tunne lugeda, mis toimub praktiliselt teisel pool maakera. Kuigi teadsin ka enne, et sealsetes maades on levinud põsemusitamine, arvan, et ka mind ehmataks see alguses ära.
Palju... imelikke asju leidus. Näiteks see hullumeelne kilekotimajandus – iga asi poes eraldi kilekoti sisse. Ka prügi maha viskamine ei tundu just eriti mõistliku teona. Igasugust maitseainete puudumist ei suuda ma üldse mõista – ainult soolaga toidud ei ole ju kuigi maitsvad, ma tahaks kindlasti erinevaid maitsetaimi sisse toppida. Koerajalutajaid on naljakas ette kujutada, kuid siiski võiks igaüks oma (jalutatava) peni väljaheite ise ära koristada – miinivälja keskel ei ole meeldiv kõndida(ma olen Eestiski nende peale kuri, kes ära ei korja. Ei, ärge saage valesti aru, ma ei ole koeravihkaja, mul on koer, aga mul on ALATI igaksjuhuks mitu kotti taskus kaasas, et vajadusel ära korjata). Siis veel need imelikud surnuaiad... no üldse ei suuda selliseid kohti endale ette kujutada. Eriti tekitasid hämmingut need viinakokteilid roolis – ma ei saa aru kas nad end surnuks ei sõida või suuri liikluskaoseid/õnnetusi ei tekita niimoodi?? Üllatasid ka vabatahtlike etteteatamata jalgalaskmised – kui ebaviisakas!
See, et bussid ööpäev läbi sõidavad, on igati positiivne ja võiks Eestiski nii toimida. Seda raamatut lugedes sain aru, et täiesti teises keskkonnas inimene kohaneb, muutub ja õpib hindama seda, mis on olemas.
Ahjaa... Selle kaanepilt meeldib mulle :)
